< Ecclésiaste 1 >

1 Paroles de l'Ecclésiaste, fils de David, roi d'Israël en Jérusalem.
Dagitoy dagiti sasao ti Manursuro, ti kaputotan ni David ken ari iti Jerusalem.
2 Vanités des vanités, dit Ecclésiaste, vanité des vanités, tout est vanité.
Ibagbaga ti Manursuro daytoy. “Kas iti alingasaw ti angep, kas iti pul-oy ti angin, mapukaw dagiti amin a banbanag, nga agibati iti adu a saludsod.
3 Que reste-t-il à l'homme de tout le labeur dont il se consume sous le soleil?
Ania ti gungguna a magun-od ti sangkataoan manipud kadagiti amin a trabaho a pagbanbanoganda iti baba ti init?
4 Une génération passe, et une génération vient, et la terre demeure toujours immobile.
Lumabas ti maysa a henerasion, ket umay ti sabali a henerasion, ngem agtalinaed ti daga iti agnanayon.
5 Et le soleil se lève, et le soleil se couche; il se retire en son lieu, et là, se levant,
Agsingising ti init ken lumnek daytoy ket dagus nga agsubli manen iti lugar a pagsingsingisinganna.
6 il chemine vers le midi, puis il tourne au nord; le souffle du vent va tournant, tournant sans cesse, et toujours il recommence ses circuits.
Agpul-oy ti angin a paabagatan ken agrikus nga agpaamianan, agrikrikus a kankanayon iti dalanna ket agsubsubli manen.
7 Tous les fleuves vont à la mer, et la mer n'en est pas remplie; du lieu où coulent les fleuves, ils reviennent pour couler encore.
Agay-ayus amin dagiti karayan iti baybay, ngem saan pulos a mapunno ti baybay. Iti lugar a pagturturungan dagiti karayan, sadiay manen ti papananda.
8 Toutes choses sont laborieuses, nul homme ne pourra les expliquer; et l'œil ne se lassera pas de voir, et l'oreille ne se rassasiera pas d'entendre.
Makabannog amin a banbanag, ket awan ti siasinoman a makailawlawag iti daytoy. Saan a mapnek ti mata kadagiti makitkitana wenno mapno ti lapayag kadagiti mangmangngegna.
9 Qu'est-ce que le passé? La même chose que l'avenir; et qu'a-t-on fait? Ce que l'on fera toujours.
Aniaman dagiti napalabas ket isunto ti mapasamak ken aniaman dagiti naaramiden ket isunto ti maaramid. Awan iti barbaro iti baba ti init.
10 Il n'y a rien de nouveau sous le soleil; qui pourra dire: Voyez, ceci est nouveau? Mais cette chose a déjà été dans les siècles qui ont passé avant nous.
Adda kadi iti aniaman a mabalin a maibaga, 'Kitaem, barbaro daytoy'? Aniaman nga adda ket addan iti nabayagen a panawen, kabayatan dagiti tawtawen a nabayagen a napalabas sakbay kadatayo.
11 Mais on a perdu la mémoire des premiers, et ceux de la fin n'auront point mémoire de ceux qui naîtront d'ici à la fin.
Kasla awan ti makalagip kadagiti banbanag a napasamak idi un-unana a tiempo. Ken dagiti banbanag a naud-udi a napasamak ken dagiti mapasamakto iti masakbayan ket saanto met laeng siguro a malagip.”
12 Moi, l'Ecclésiaste, j'ai régné sur Israël en Jérusalem.
Siak ti Manursuro, ket nagturayak a kas ari iti Israel idiay Jerusalem.
13 Et j'ai appliqué mon cœur à chercher et à observer avec sagesse tout ce qui existe sous le ciel; car Dieu a donné aux fils des hommes cette mauvaise inquiétude, pour qu'ils s'inquiètent en elle.
Inusarko ti panunotko a mangadal ken mangsukimat babaen iti kinasirib dagiti amin a banbanag a maar-aramid iti baba ti langit. Dayta a panagsukimat ket makabannog a trabaho nga inted ti Dios kadagiti annak dagiti tattao a pakakumikomanda.
14 J'ai vu toutes les œuvres qui ont été faites sous le soleil, et voilà que toutes étaient vanité et présomption d'esprit.
Nakitak amin dagiti aramid a maar-aramid iti baba ti init ket kitaenyo, maiyarigda amin iti alingasaw ken panangpadas a mangpastor iti angin.
15 On ne peut embellir les pervers; leurs abaissement sont innombrables.
Saan a mailinteg ti killo! Saan a mabilang dagiti mapukpukaw!
16 Pour moi, j'ai dit en mon cœur: Voilà que je suis devenu grand, et que j'ai acquis plus de sagesse qu'aucun de ceux qui, avant moi, ont été en Jérusalem; j'ai appliqué mon cœur à connaître la sagesse et la science.
Nagsaoak iti pusok, a kunak, “Kitaem, nakagun-odak iti ad-adu a kinasirib ngem kadagiti amin nga immun-una ngem siak ditoy Jerusalem. Nakakitan ti panunotko iti adu a kinasirib ken pannakaammo.”
17 Et mon cœur a beaucoup vu: sagesse, science, paraboles, interprétation; et j'ai connu que cela même était présomption d'esprit.
Isu nga inusarko ti pusok tapno maammoak ti kinasirib ken kasta met ti kinamauyong ken kinamaag. Naawatak a daytoy ket panangpadas met laeng a mangpastor iti angin.
18 Car dans une grande sagesse est une grande science; et qui accroît sa science, accroît son affliction.
Ta iti kinawadwad iti kinasirib, ad-adda iti pannakaupay, ken ti tao a manaynayunan ti pannakaammona, ad-adda ti panagladingit.

< Ecclésiaste 1 >